“Vanu maju meeldib mulle rohkem restaureerida kui uusi teha,” ütleb kunstnik Ave Nahkur, kes on laiemalt tuntud tänu kaubamärgiks muutunud sarjale “Meie küla eided”. Kuulan tema juttu imetlusega, sest vana renoveerimine nõuab tohutult energiat. Renoveerija peab allutama iseenda vanadele asjadele-majadele, seevastu kui uut saab üles ehitada oma käe järgi.

Ajakirjas loovad jõulueelset meeleolu kaks lugu linnast maamajja kolinud peredest. Needki on näited üleinimlikust energiast, mida paarid panustavad enda ja laste meelerahu heaks. Noortel peredel pole enamasti majanduslikku jõudu, et investeerida mugavustesse. Ahiküte on tavaline, aga missugust sahmimist nõuab maja kütmine, kus on koldeid rohkem kui ühel käel sõrmi? Selline on kaheksaliikmelise Alevite pere argipäev. Sageli on metsa­taludes probleemiks veevärk – tean seda oma sõpradegi käest. Pead kaaluma, mitu korda kõlbavad laste riided kanda ilma pesemata. Lepid kokku isekeskis ja ka külalistega, et tubast käimlat kasutatakse vaid äärmisel vajadusel. Äge, et leidub neid, kes linnamugavusest välja rabelevad!

Olen kindel, et veel mõne aastagi pärast mäletan selle ajakirja jutustust Urmas Kibuspuust. Ta suri vaid 31aastaselt, kuid ometi meenutame siiani tema erakordset annet. Samuti jääb mällu ülevaade 15 Eesti naiskunstnikust, keda peaks teadma. Koostöös Eesti Kunstimuuseumiga oleme pannud rõhu eelmiste ajastute annete tutvustamisele. Kunstimuuseum saab tänavu saja-aastaseks ning selle keskmes on ühe teemana ka meie naiskunstnikud.

Minge teiegi kunstisaali!

Jaga
Kommentaarid