Tee viib ühte Tallinnast veidi lääne poole jäävasse eramajja, mis on ehitatud 1980ndatel. Poolteisekorruselist eramut piirav valge aed on madal, kuid värav kinni. Isegi prügikastile, mis seisab veidi maad eemal tänaval, on korralikult peale pandud tabalukk. Elu ei luba võtmeid paraku väljapool hoida.

Kui Anne Veski pikaaegne abikaasa ja produtsent Benno Beltšikov ukse avab, ootavad ees piinlikult puhta kivipõrandaga esik, külalisele ulatatavad pehmed sussid ning elutuba täis vimpleid ja karikaid. Ja muidugi 22. detsembril Saku Suurhallis oma neljakümnendat lavajuubelit tähistav Anne ise, energiline ja entusiastlik. Aeg ei ole ta häält muutnud, see on endiselt hoogne nagu mäest alla kihutav Salvo kelk.

Ma ei tea, kas Anne teab, et korra oleme rääkinud ka varem. Jumal teab, et noore reporteri süda põksus, kui näpp nii umbes kahekümne aasta eest Eesti tuntuima nais­laulja numbri valis ning telefon kutsuma hakkas. Töökäsu oli andnud kätte toimetaja ja nüüd vajas mingi kuulujutt asjaosaliselt kommentaari. See, milles asja uba tookord täpselt seisnes, on hajunud ajauttu, kuid pole võimatu, et hõrk kuuldus puudutas kontserdituure Venemaal või siis hoopis šikke karusnahakasukaid. Äkki koguni mõlemaid korraga. Ja juba telefon vastaski.

“Jah, aga miks sellest asjast vaja kirjutada on?!” imestas Anne oma hoogsal häälel, kui mitte just parima intonatsiooniga õnnistatud reporter oma jutu ära podistada jõudis.

“Sellepärast...” üritasin ruttu argumenteerida, ja korraga sähvataski pähe päästev idee: “Selle­pärast, et see on nii TORE!”

“Ei no kui see on teie meelest TOBE, siis ei ole meil küll millestki rääkida!” teatas lauljatar, ikka hoogsalt, kuigi ajakirjaniku aususest justkui veidi ka hämmeldunult. Ja torust hakkas kostma kiire katkendlik toon.