“Laps on kodu peegel. Kui ta suhtub õpetajatesse üle-olevalt, siis tean, et tema kodus suhtutakse neisse samamoodi.” Kristjan Lepp
“Ma pean tundma, et mu ümber keeb elu!” hüüatab dirigent ja õpetaja Lydia Rahula (71). “Säraküünal peab sees olema!”

Kui Lydia sündis, oli ta ema 40aastane ja sõja pikad varjud langesid elavate peale. Ema Anna pärines Järvamaalt ja ta leidis pärast sõda kodu vaikses Paide linnas. Tema lapsed esimesest abielust olid juba suured – 16aastane poeg ja neiueas tütar. Kolmas poeg hukkus traagiliselt, kui põgenes venelaste käest, aga sai pihta sakslaste kuulist. “Ema ei rääkinud mulle kunagi oma suguseltsist, keda jätkus elama ka Siberisse,” meenutab Lydia. “Õnneks jäid temast järele vihikud, kuhu ema oli kirjutanud oma mälestusi: näiteks kuidas ta põdes lapsena Venemaal läbi soetõve. Teda raviti nii, et kasteti sooja ja siis jäätükkidega vanni. Müstiline!”

Paides, küpse ja elukogenuna, kohtas Anna endast kümme aastat nooremat Aleksandrit, kel naerulohud põskedes ja rõõm silmis. “See oli armastusabielu,” kinnitas ema Lydiale, kui tütart need asjad juba rohkem huvitama hakkasid. Sest nii kaua, kui Lydia mäletab, elasid nad eraldi. Aleksander suunati teise linna tööle, kus leidis uue naise ja sai temaga mitu last.

“Paides hoolitses mu eest tihti lapsehoidja, keda kutsusin Manaks, sest mu päris vanavanemad olid juba surnud,” meenutab Lydia. “Mäletan meie väikest tuba, kust avanes vaade kirikule ja Vallimäele, võisin siis olla kolme-nelja-aastane. Selles vanuses olin tõeline trulla! Mana lihtsalt söötis mu paksuks, ta hoidis mind ja pidas mind väga-väga kalliks. Tema oligi mulle vanaema eest.”