Selle Kihnu argise rahvarõiva juurde kuuluva sitsjaki lasi Virve õmmelda ekstra Eesti juubelipidustuste tarvis. Nii kandis ta seda esmakordselt lauluväljakul toimunud üheslaulmisel oma kuulsaimat laulu esitades. Kristjan Lepp
Kuldplaatide ja tänukirjadega kaetud koduseintele mahub veel mõni püüdmist väärt autasu. Virve unistab ja vaatab pigem ette kui taha: juba kavandab ta enda ja Eesti juubelimelu tuules saabuvat suve.

Kuldplaatide ja tänukirjadega kaetud koduseintele mahub veel mõni püüdmist väärt autasu. Virve unistab ja vaatab pigem ette kui taha: juba kavandab ta enda ja Eesti juubelimelu tuules saabuvat suve.

Kihnu saarel asuvast Lina­külast Järsumäe talust end Eesti muusika­edetabelite tippu laulnud Virve Elfriide Köster elab seitsmendat aastat Pihlamäe talus. Ent edu ja õnnestumine kolisid temaga kaasa ning hiljuti võttis ta 90aastasena koos pere­ansambliga vastu pärimusmuusikute suurima tunnustuse – Etnokulbi.

Virve kirjutab endiselt laule. Üks viimaseid on pühendatud Kihnu tuletornile. Mis jääb aga laulu ja lava vahele?

Vara ärgates istub ta pikalt sängiserval ning vaatab väikesest aknast pimedasse õue. Täiskuuga paistavad magamiskambri akna taga seisvad kõrged puud kenasti kätte. Sealsamas segametsas on sügiseti kuuseriisikaid. Läinud oktoobris tõi tütrepoeg oma 10 liitrit korraga koju. Aga Virve metsa ei kipu. Ootab hoopis, et hahetama hakkaks. Siis näeb üle õue kallakut pidi alla Jussi juurde minna. Ehkki Virve teaks pimedaski teed. Aga libe aeg on…