Hele-Mai Alamaa
“Sajaprotsendilist õnne pole olemas,” leiab lavastaja Mari-Liis Lill (36). “Samamoodi pole inimest, kes oleks sada protsenti tubli. Kõik lapsed peaksid kasvama teadmises, et vahepeal võib ka eksida.”

Kaks naist istuvad kohvilauas ja räägivad armastusest. Rohkem räägib Mari-Liis, kes seda teemat praegu uurib. Ta teeb taas intervjuusid, et jutustada teatris pärislugusid – nagu siis, kui lavastas tükki depressioonist (“Varesele valu…” / “Harakale haigus…”), lõimumisest (“Teisest silmapilgust”), inimlikkusest (“Väljast väiksem kui seest”) või Siberi eestlastest (“Jaanipäev”). Lavastus tööpealkirjaga “Esimene armastus” esietendub märtsis Eesti Draamateatris.

Armastus mõjub ses reas ootamatult.

Nii on, nõustub Mari-Liis. “Aga on viimane hetk neid lugusid rääkida. Mitte sellepärast, et armastus saaks otsa, vaid et varsti kaob üks grupp inimesi, keda me tahtsime intervjueerida.”

Need inimesed on Eesti eakaaslased – esimese vabariigi ajal sündinud mehed ja naised. Mari-Liis otsib neid välja, et küsida nende esimese armastuse kohta. Samas küsitleb ta südameteemadel ka noori, kes kasvanud taasiseseisvunud Eestis. “Tahtsin vaadata, mis vahepeal inimestega juhtunud on – kui on.”

Kindlasti on.

“On jah. Kui lühidalt kokku võtta, siis enam ei abiellu me oma esimese armastusega. Üldse abi­ellutakse vähem ja neistki paaridest lahutavad pooled. Kui laiemalt mõelda, siis meie suhtemustrid ja arusaam sellest, milline on hea suhe, on suuresti ühiskondlik kokkulepe – ja seda kokkulepet oleme vahepeal muutnud.

Praegust ühiskonda iseloomustab sajaprotsendilise õnne otsing. Mõtteviis, et võid oma kaaslase ükskõik millisel hetkel välja vahetada, kui hakkab kripeldama, et kusagil võiks olla keegi parem. Selline nimetu igatsus võib viia olukorrani, kus inimene jääb üksi, sest sajaprotsendilist õnne, mida ta otsis, pole olemas."