Hele-Mai Alamaa
“Kui ma 17aastase maatüdrukuna Tallinnasse lavakasse tulin, ütles lavakõne õppejõud korüfee Karl Ader: “Rita, teil peab küll midagi halvasti olema, et kogu aeg niiviisi naeratate!””

“Olin lihtsalt siiralt õnnelik, alles hiljem mõistsin, et naeratus võib olla mask, mille taha inimesed varjuvad,” meenutab näitleja Rita Rätsepp (57), kes viimased kaksteist aastat töötab näitlemise kõrvalt ka psühholoogina, aidates teistelgi leida rahulolu ja õnne.

Rita naeratab ikka sama avalalt ja säravalt kui aastakümneid tagasi, kui ta teleekraani kaudu jõudis esmakordselt eestlaste südamesse – nii Tuhkatriinuna kui ka traagilise saatusega imeilusa Vika Ljuberetskajana telelavastuses “Sõda algas homme”.

Nüüdki tuntakse teda enamjaolt tele kaudu. Kuid Sirje Jakobsonil seriaalis “Pilvede all” on vähe ühist Rita Rätsepaga. “Vahel tuleb küll ette, et inimesed tõesti arvavad, et olengi Sirje ja elan Haapsalus.”

“Kui 1987. aastal esimest korda Kanadas käisin, siis seal kõik naeratasid. Sain aru, et olen õiges kohas. Just nii peabki olema!” teatab ta kirglikult. Nõukogude ajal vaadati naeratamisele viltu. Samuti hoiti manitsussõnadega tagasi neid, kellel oli julgust muutusteks – vahetada töökohta või teist haridust omandada.

Rita sai suvel 57. Ta on õnnelik, rahul iseenda ja oma eluga. “Miks ma ei peaks olema rahul – see on minu elu, minu valikud. Kui ma ei ole rahul, siis võtan ette ja muudan olukorda.”