Ülle Kaljuste. Foto: Mihkel Paju
Draamateatri näitlejanna Ülle Kaljuste (62) õppis alles hiljuti selgeks, kuidas parimal moel üksinduseiilid endast eemale lükata.

“Päev enne "Minu oivalise lahutuse" kontrolletendust kutsusin garderoobikaaslased vaatama, aga jätsin tüki pooleli. Tundsin, et lagunen nende silme all. Keerasin selja, hakkasin nutma. Ma sain endale lubada nende ees nutmist,” mäletab Ülle, kuidas nõrkusehetk ta kätte sai. Enne esietendust kuulis ta, kuidas saal publikuga täitus. See on eriline heli, kui inimesed saali tulevad, plüüskangaga kaetud klapptoole alla vajutavad, sosistavad, soliidselt köhatavad, lillepaberiga krabistavad. Õhus oli suur ootus. Aga kuidas minna lavale, kui oled nii ebakindel ja kogu etendus on sinu peal?

Ülle võttis end kokku ja ütles endale: “Nüüd või mitte kunagi. Sa lähed ja teed!”

Ja ta tegi. Aplaus oli tormiline.

“Midagi juhtus, ma olin kõige sügavamas augus ära käinud, nüüd oli vaja vaid lendu tõusta – ja see lavastus hakkas esietendusel tööle! Ma olin kõige õnnelikum inimene ja kui läksin kummardama, viskasin suurest rõõmust hundirattaid. Pärast ei saanudki sellest kombest lahti. Jäingi neid rattaid viskama.” Ülle mängis seda etendust täissaalidele kokku 178 korda ja viskas sama palju hundirattaid. Kõik etendused olid välja müüdud ning viimaks sai ta selle osatäitmise eest taas parima naisnäitleja tiitli.

Oleks ehk edasigi mänginud ja rattaid visanud, kuid siis juhtus midagi.