Aastaid tagasi juhtusin vaatama ETVs dokumentaalfilmi, mille tegi kosmeetikafirma Johnson &Johnson kaubamärgi pärija. Kutt vanuses 20+, rikas nagu kröösus, otsis elu mõtet. Intervjueeris sõpru, kuidas elada, kui töötamiseks pole motivatsiooni. Intervjueeris õdesid Hiltoneid, kes armastasid šopata; Ivanka Trumpi, kel parasjagu oli depressioon; aadlisuguvõsa Habsburgide järeltulijat, röögatut peolooma. Lisaks üht tüüpi, kes 11aastaselt sai teada, et enamik USA raudteejaamu kuulub talle. Tolle tüübi teismeiga möödus oksendamiseni pidutsedes; filmi tegemise ajal käis ta iga päev palgatööl inseneribüroos, kus teenis keskpärast palka – aga see töö andis ta elule mõtte.

Filmi lõpus läheb Johnson & Johnsoni pärija isa jutule, imelise valgusega ruumi, mis on suur nagu võimla. Tühja saali keskel on maaliv mees.

Poiss: “Isa, mida ma oma eluga peaksin peale hakkama?”

Keskendudes pintsli liikumisele, ütleb isa ühe lause: “Otsi endale hobi.”

Naljaga pooleks võib öelda, et Heiti Hääl on bensiini­müüja. Üks Eesti rikkamaid mehi, Alexela Grupi suuromanik, kelle töine argipäev möödub Tallinna kesk­linnas Rotermanni kvartalis Alexela peamajas.

On aga augustikuu hommik ja Käsmu sadam. Heiti jõuab kohale elektrilisel jalgrattal ja minut hiljem tuleb kaks meest kaubikuga.