“Tahtsin arutada, mis kuu­päeval sa täpsemalt lähed siis,” küsis ülemus ilma pikema sisse­juhatuseta.

“Kas sa mõtled seda Tartu koolitust?” uuris Eia. “See on kohe pärast jaanipäeva, eks ma hommikuse rongiga lähen.”

Siim vaatas Eiale imestunult otsa: “Ei, ma mõtlesin, et vaja siin ressursse täpsemalt planeerida ja sul algab ju juunist pension! Et mis kuupäeval sa täpsemalt lõpetad, kas teeme pensionipäevast või kuu lõpust, seda tahtsin teada.”

“Eee... sedand küll, aga mul pole olnud plaani koju jääda,” oli Eia südamest ehmunud. “Ma olen plaaninud ikka vähemalt kümnendi veel töötada!”

Kui naine lõpuks kabinetist väljus, oli tal tunne, nagu oleks teda löödud. Äkki tahtiski ülemus lihtsalt täpsustada, mis mu plaanid on, lohutas Eia ennast. Ta uuris altkorruse Annelt, kel pension juba paar aastat jookseb, tema töö­plaanide kohta. Anne kostis, et Siim oli temaltki uurinud, millal ta ükskord ometi pensionile jääb, ja isegi, kas ta lähiajal vanaemaks saama ei hakka.