Foto: Kristjan Lepp
Sünnipäevast saati mõõdab mu samme nutikell. Ja tänitab, et ma pole piisavalt hea. Nüüd aitab!

Tähendab. Ma ei ole sportlik inimene.
Olen sellest juba mitmes loos heietanud, kuidas ma trennis ei käi ja dieete ei pea. Tulemuseks on kerge ümarvorm, aga mind isiklikult see ei sega. Liibuvaid kleite või nabapluuse polegi kõigil tarvis kanda.
Ent sünnipäevaks sain endale eratreeneri – nutikella. See näeb välja nagu täiesti tavaline käekell, aga on natuke targem. Kella sees on kaadervärk, mis loendab päeva jooksul tehtud samme. Veel teab kell täpselt, kui kaua ja hästi ma magan. Ja kui võtta appi programm, mis jookseb telefonis, siis kahe peale mõõdavad need ka südamelööke.
See pole midagi! Tean kellasid, mis ütlevad sulle, millal sa peaksid laua tagant püsti tõusma ja veidi ringi jalutama. Kellasid, mis teatavad, millal võiksid juua klaasi vett. Ja annavad hoiatuse, kui su pulss läheb lakke.
Kuidas see kõik tehniliselt käib, pole aimugi. Aga kell on julmalt aus! Kui ma kõnnin alla 4000 sammu päevas, on tal mulle varuks joonistus, kus sussides inimene vedeleb teleka ees. Sa oled vist puhkusel, targutab kell. Või hoopis haige, tögab. 4000 pole tema arvates asi ega midagi. Ainult 10 000 on tublide taks!