EVA LUIGAS Kristjan Lepp
Nii kaua kui end mäletan, on mind saatnud lootus tulevasele paremale elule, mis saabub siis, kui suureks saan.

“Suureks saamine” tähendas olukorda, kui oled juba täiskasvanu ja tohid igasuguseid asju teha, kuid samas oled veel meeletult noor. Näiteks mõnesid üpris pelutavaid asju, nagu ohjeldamatu suudlemine, suitsetamine, seks ja napsivõtt, mis on lubatud alles täiskasvanutele. Mul on olnud sadu mõtteid, mida suureks saades realiseerida, ja sadu ebaõnnestumisi ja lati alt läbijooksmisi, mille juures olen end lohutanud, et suureks saades teen kõike paremini.

Mul oli ka selge tärmin ees: 42 aastat. Nimelt oli pealt seitsmekümnene vanaema üht fotot vaadates teatanud, et oh jumaluke, ma olin siis verinoor, ma olin siis 42! Seda kuuldes otsustasin, et enne pole mul vaja üldse millegi pärast pabistada, sest noorus kestab terve igaviku.

Kahekümnendates said mul selgeks nii suudlemine, seks kui ka sünnitamine – naisterahva täiskasvanuelu kolm kohustuslikku elementi – ega olnud ükski neist nii hirmus, kui lapsena oli tundunud. Ka taasiseseisvumine jäi samasse ajajärku ja tänu sellele oli elu ülimalt põnev. Elasin siis sellise tempoga, et arvasin oma 28. sünnipäeval siiralt, et saan alles 27.

Paraku pean oma kahekümnendaid nimetama ka pesu­foobia-kümnendiks. Foobia kestis isegi kauem ja sai alguse ühe töökaaslase kirjeldusest, kui piinlik tal kirurgi ees oli äkitsi lõikuslauale sattudes oma eri värvi pükste ja rinnahoidja pärast. Et nüüd ta vaatavat riietudes alati, et sellist kohutavat viga enam ei juhtuks. Oo õudu, mõtlesin mina, sest kirurg kirurgiks, aga mehed – need vaatavad ju ka sama asja! Hakkasin paaniliselt pesu valima ning püüdsin vältida kõik­sugu olukordi, mis võiksid mind ootamatult opisaali või pesuväel meesterahva vaatevälja viia. See oli raske ülesanne, sest mul on nimelt pirnikujuline keha ja tol ajal ei saanud samasse komplekti kuuluvaid pesutükke sobivas numbris eraldi osta.

Kolmekümnendad keerasid eelmisele kümnendile veel vindi peale. Algas nn pagasniku-periood, kui suurimaks sihiks sai ilma valgete triipudeta päevituse saavutamine. Eesmärgile aitasid kaasa pakiruumis kaasa reisiv täis­puhutav madrats, päevitusriided ja vahetuspesu, mille valmistamiseks eriti palju kangast polnud kulunud. Kuid see pesu oli, otse loomulikult, ühest komplektist!

Mainitud kümnendil sain saatuselt (põhiliselt enda süül) mitu korda valusalt vastu näppe. Õnneks juhtus ka üksjagu ogarkoomilisi seiku. Näiteks tundus mulle mõni kuu enne 35. sünnipäeva, et on kummaline end veel kolmekümneneljaseks nimetada. Nii võtsingi uue vanusenumbri kvartali jagu varem kasutusse. Ma suutsin seda nii intensiivselt kuulutada, et sünni­päeva hommikul ulatas pere mulle hoolsa lapsekäega joonistatud kaardi numbriga 36! Seekord olin siis ühe aasta nii-öelda ette ära elanud. Õnneks jäi veel mõni aasta aega end verinooreks pidada.

Et tööl enam-vähem adekvaatne näida, krõbistasin aeg-ajalt palderjanitablette.

Kuid mõned nädalad enne 42. sünnipäeva sain ärevushäire. Koitis nooruse lõpp! Saatuslik päev aina lähenes ja draama minu sees võttis järjest suuremaid mõõtmeid. Rahuneda ei aidanud ka ühte komplekti kuuluv pesupaar, mida ma truult kandsin. Et tööl enam-vähem adekvaatne näida, krõbistasin aeg-ajalt palderjanitablette. Ja siis, sünnipäeva hommikul, oli kogu kriis nagu vits vette kadunud! Ärgates selgus, et midagi drastilist polnudki juhtunud.

Neljakümnendaid saangi nimetada mõistuse pähe tulemise perioodiks. Ka pesufoobia vaibus, sest olin praktikas näinud, et kirehoos on kõik kassid hallid ja kirurgid saabuvad opisaali alles siis, kui igasuguse komplektse ja mitte­komplektse pesu on muu personal juba ribadeks lõiganud ja prügikasti pannud.

Ausalt öeldes olen oma maavanaemale pika küpsemise eest tänulik. Nagu ma lapsena lootsin, tegingi kõige toredamad elumuutused just pärast nelja­kümmend kahte. Ja ma ei arva, et ka eelnev aeg oleks kuidagi luhta läinud. Tulevik paistab isegi sellest hoolimata helge, et järgmist sünnipäeva võiks vana usu järgi pensionile-mineku-sünnipäevaks nimetada. Ja siiani tundub mulle, et päris suureks polegi ma veel saanud.