Eva Luigas: mees oli nii palju džentelmen, et andis mulle abordiks vajaliku summa ja tuli pärast autoga järele

Mul oli kunagi kolleeg, kelle ema oli elupõline naistearst ühes väikeses Eesti asulas. Tema patsiendid olid põhiliselt lüpsjad, karjatalitajad, põllutöölised, sekka näpuotsaga kohalikke koolmeistreid ja muu puhtama ameti pidajaid. Arst tegi oma tööd südamega ja nägi naise tegelikku igapäevaelu kogu selle aja halastamatuses – nägi alkoholismi, elule käega löömist, perevägivalda ning sündinud ja sündimata jäänud lapsi. Õnneks nägi päris palju ka suurt inimlikku õnne. Kui seda poleks näinud, poleks vastu pidanud.

Aborte oleks nagu alati tehtud vaid kahel juhul: kas tervislikel põhjustel või on naine ise seda soovinud. Justnagu oleks need lahtrid, kus põhjuseks märgitud majanduslik kitsikus, usaldusväärse partneri puudumine, mehe soovimatus kasutada ennetusmeetmeid või enda sigitatud last sündimas näha või ka paari üksmeelne raske südamega tehtud otsus, tühjaks jäetud. Sellistest asjadest saavad naised rohkete pisarate saatel küll arstikabinetis kõnelda, kuid põhjustena need kirja ei lähe, sest selliseid lahtreid polegi ette nähtud täita. Kui oleks, siis oleks neid kõnekaid tulpasid tunduvalt rohkem ning ma arvan, et ka kirglised kõned elu pühaduse teemadel ei tegeleks vaid naiste häbimärgistamisega.

Aga kuidas see “soov” aborti teha siis naistel tekib?

Ühte tean oma kogemusest. Ma olin jäänud lapseootele. Kas mees õhkas midagi stiilis, et “oh, sinu sees kasvab püha elu, meie laps!”? Kas ta laskus ühele põlvele ja palus mu naiseks?