Eva Luigas. Illustratsioon Ed Labetski
Ju on kõik meist tundnud kassiahastust, kui telefon või arvuti otsustab ühtäkki, ilma igasuguse eelhoiatuseta, looja karja minna. Ei ühtki telefoninumbrit enam, ei mingeid dokumente, justkui kogu elu oleks maha tõmmatud. Aga siis läheb päevake mööda ja asjad hakkavad vaikselt uuesti paika loksuma.

Mu Skype’i konto oli pikki aastaid maganud Okasroosikese und, kui tekkis vajadus see uuesti kasutusele võtta. Koroonaviiruse pärast, et saaks teha kaugtööd. Eks mulle oli enne ka vihjeid tehtud, et pane Skype tagasi, aga ma põtkisin vastu. Liiga palju on juba igasugu keskkondi, mille kaudu tikutakse katkendlikke sõnumeid saatma selmet paar sõna inimese moodi rääkida.

Ja nüüd vaatas mulle sealt vastu mineviku mina koos kõige sellega, mille ümber mu elu toona keerles: sõbrad, töökaaslased, lihtsalt tuttavad ja… mõned märgilised mehed.