Foto: Rahvusarhiiv / Lembit Vaba
Siberi eestlanna keset Nõukogude aega, peieviin peos.

Selle pildiga on ise­värki lood. Rahvusarhiivis paigutub see Eesti Naise fondi – isegi aastakäik on peal, 1984. Kuid lappa neid ajakirju edaspidi või tagurpidi, seda fotot ei leia kusagilt.

See-eest on Nõukogude Naise korrespondent käinud Sri Lankal: “Uthra Hondamuni ütleb lõpuks tänusõnad ja lisab: “See ei ole küll ilus ega kombekas, aga ma olen kade teie, Nõukogude naiste peale. Teie võimalustele ja positsioonile elus.””

Ja käinud Prantsusmaal: “Me ei vaja Ameerika rakette, me ei vaja kahureid ega pomme, vaid rahu, tööd, leiba.”

Ja Itaalias: “Me tahaksime elada nii nagu töölised Lenini maal.”

Kiire tuhnimistöö annab kätte, et 1980ndate alul tegid filoloogid Siberi eestlaste küladesse keele­reise, uurimaks kohalikku kõnepruuki. Väga tõenäoline, et siis jäädvustatigi foto, mille allkiri ütleb: “Krasnojarski krais Ülem-Suetukis elav eestlane Johanna Pensa kostitab pillimehi oma onu haual peieviinaga.”

Ülem-Suetuki küla loodi Siberis juba 1850. aastal, kui osa eestlasi rändas priitahtlikult Venemaale. Põhjus oli lihtne, neile lubati tasuta maad. Ent 1984. aastal olid eestlased endiselt kunagistest küüditamistest kõrvetatud: kuidas kirjutada Siberist nii, et tsensor ei haaraks punase pliiatsi järele?

Pilt, mis ei ilmunud Nõukogude Naises, ilmub nüüd Eesti Naises. Siberis elab siiani tuhandeid eestlasi.