Hans Soosaar (1903–1961), kes oli mõned aastad tegev ka lennuväe aerofotograafina, jäädvustas 1927. aastal ilmekal viisil palgavaeste ja töötute tallinlaste eluasemeid. Soosaar on osanud ausalt – ilma kunstilise liialduse ja lavastamiseta – anda edasi vaesuse eri nägusid. Piltidega kaasas käivad jõhkrad olukirjeldused tekitavad suurt tahtmist võidelda sotsiaalse ebaõiglusega. Nagu ka praegu, on vaesusel sageli naise, eriti ema nägu ning perekonna elatamine õrnemaks peetud sugupoole õlul.

Rõhutama peaks, et tegelikult polnud säärased majapidamised ka hilisematel kümnenditel midagi ekstraordinaarset. Nõukogude aja lõpuni elasid paljud pered linnas ühiskorterites ehk jagasid pinda võõraste inimestega, ning nii mõnigi kelder oli veel 1970.–1980. aastatel kellegi koduks. Samuti võib praegugi leida olmelist kitsikust nii linnas kui ka maal, hooldekodus, kunagistes ühiselamutes, pensionäride, aga ka lasterikaste perede elamistes.