Kui piirangute aeg algas, ei teinud Jevgeni kuu aega mitte midagi. Äsja oli sündinud tütar Anabelle, võimalus koju jääda sadas kaela kui taevamanna. Seda enam, et vanem laps, peagi kolmeseks saav Raphael, oli õekese perre tulles isa küljes kinni nagu kleeps.

„Aga kuu aja möödudes hakkasin tundma lihasevalu, tekkis tunne, et vaja on liikuda! Balletitantsija elu saadab VALU. Valu on üks osa meist, oleme õppinud seda armastama. Lapsest saadik oleme ennast venitanud, punnitanud, higi peab voolama.” Kui valu pole, ei tunne, et elad päriselt.”