Adobe Stock
Vaevalt suudavad praegused noored mõista, et nende vanemate lapsepõlves oli kõige tavalisem tarbeese – sangadega kilekott – midagi nii väärtuslikku, et seda osteti, müüdi ja vahetati.

Rääkimata sellest, et värvikirev kott muutis selle kandja automaatselt moekaks ja kadestamisväärseks. Ajal, kui poes polnud tihti peale kalosside midagi saada, hinnati kilekotti aksessuaarina ülikõrgelt. Nõukogudeaegne kilekotivalik peegeldab ilmekalt niihästi omaaegset argielu kui ka ühiskondlikke väärtusi.

„Pildiga kilekotte hakkasin koguma juba esimeses klassis käies, aastatel 1984–85,” meenutab saarlanna Maris Paomees, kelle kollektsiooni põhjal on aset leidnud õige mitu näitust. „Peamine kogumistuhin jäi algkooliaega. Eeskujuks oli õe klassiõde, kes kilekotte kogus – nii tahtsin minagi neid kollektsioneerima asuda.”

Maris on kogunud ka marke ja kommipabereid, kuid need jäid tagaplaanile, kui ta kilekotte korjama asus. Mõne kilekotiga meenub tänini selle ostmise hetk – näiteks Türi laadal koos isaga või Kuressaare poes. Meeles on isegi toonane poe lõhn! „Lapsepõlves meeldis mulle uue kilekoti avamine – pooled olid tihkelt kokku liimunud ja lahtitegemine võttis teinekord tükk aega. Tutvusringkonnas teati, et korjan kilekotte, ja kes teistes liiduvabariikides reisimas käis, tõi ikka midagi kaasa, näiteks kilekoti Lvovist. Neid ma samas väga ei kogunud, tahtsin, et tegemist oleks Eestis toodetud kilekottidega. Samuti ei osanud ma vaimustuda defitsiitsetest välismaakottidest, nagu kuulus Montana kilekott, mis kord mulle samuti juhuslikult kätte juhtus.”