Foto: Shutterstock
Tuimal teisipäeval, tagudes arvutiklahve ja lonksates kohvi, mis jahtub kruusis mitmendat tundi, igatsen Gröönimaad. Eriti seda hetke, kui istusin päikesesoojal kivirahnul ja kuulasin, kuidas mere peal liigub jää.

Majanduslikult sõltub Gröönimaa merest, mis seda ümbritseb – palju rohkem kui turistidest, kes mere tagant kohale tulevad. Ligi 90 protsenti eksporditulust saadakse kalast ja krevettidest. Turismi vallas näivad taanlased tarmukamad kui kohalikud – täpsustuseks, Gröönimaa kuulub Taani koosseisu, kuid gröönlased on suures osas inuitid ehk lääneeskimod. Jutlesin mitme taani noorega, kes veetsid suve Gröönimaal, viies huvilisi vaalu vaatlema või seilates jäämägede juurde. Nemad omakorda teenisid suurtes turismifirmades, kus lõviosa töötajaid olidki taanlased: noored majutati omaette ühiselamusse ja enamik neist sõitis hooaja lõpus tagasi emamaale. Seiklus, mille eest makstakse palka – tore lugu, mida hiljem sõpradele rääkida. Mis siin salata, tundsin hetkelist kadedust.

Ent kõige rohkem kogesin üllatust. See varitses ümberringi – justkui maahaldjad, keda arvasin end päriselt nägevat. Islandil räägitakse lugusid huldufólk’ist ehk haldjarahvast, kes elab inimeste ümber ja suudab end nähtamatuks muuta. See lugu meenus, kui matkasin mägisel rajal ja kõrgustes lebavad kivid võtsid elusa kuju. Nagu väikesed hallid vanamehed, kes uudishimulikult jälgisid mu aeglast kulgemist ja kadusid kohe, kui hakkasin täpsemalt vaatama.