Oma pika ja valesti elatud elu jooksul olen ma harjunud sellega, et hommikusöök on mul tugev. Ma toitun ebatervislikult selles mõttes, et lõunat ma ei söö. Pole aega.

Mul on tubli hommikusöök ja tubli õhtusöök, mis on muidugi kurjast.

Mulle meeldib kiidulaul ja ma teen rõõmsasti süüa – eriti kui on oodata, et keegi astub läbi.

Paar korda nädalas käin turul. Kui on kiire ja kasinad kopikad taskus, polegi mõtet turule minna, sest seal tekivad ideed ja tulevad tahtmised. Turul lähevad pidurid pealt ära, kukud head-paremat kokku ostma. Pärast jäävad paljud asjad külmkappi seisma. Ohh, see on omakorda hale ja traagiline lugu...!

Tõsisemalt hakkasin ma süüa tegema, kui tekkisid sõbrad, kes on profid vaaritajad. Ja kui pääses reisima eksootilistesse paikadesse. Sest kohalik toit kuulub üldise kultuurinaudingu juurde. Kultuurile lähenemine käib ju kõhu kaudu. Minu jaoks on rahvaste köögid ülihuvitav kultuurivald!
Hiljaaegu tegin sellist asja nagu bouillabaisse, tõeline mereandide nauding.

Nimetus ise pärineb Marsseille’ ümbrusest, Prantsuse Rivierast. Aga väikeste variatsioonidega on sama roog levinud veel paljudes kohtades – Portugalis, Brasiilias, India rannikul... Portugalis on ta cataplana de marisco ehk merekatel. Viimati sõin seda Maltal. See oli imeline, tõeliselt meisterlikult tehtud – ja maksis ainult 11 eurot, ei väsi ma mainimast.

Ja nüüd siis lubasin endale Mustamäe turul üle hulga aja angerja. Väiksed Võrtsu angerjad on imehead! Ja mõtlesin, et kui juba angerjas, võtan üht-teist veel ja teen bouillabaisse’iJa tegin kah. Saaks aga jälle kedagi hellalt kostitada ja kiidulaulu kuulda!