Heidit Kaio. Foto: Hele-Mai Alamaa

Viis aastat tagasi ühel päikselisel kevadpäeval lippasin Tartus ema juurest läbi, olles teel Mai Taagepera mälestuskonverentsile. Minu ettekande teema oli “Usaldus ühiskonnas”.

“Ema, mäletad, sa rääkisid, kuidas 1949. aasta märtsis, kui hommikul kooli läksid, olid pooled lapsed kadunud. Öösel oli olnud Otepääl küüditamine.” Tahtsin selle loo oma ettekandesse lisada. Ema hakkas soigudes nutma, 65 aastat hiljem. Ehmusin tookord ning kerin siiani seda episoodi ikka ja jälle enda sees. Olen kujutlenud, kuidas astuksin 14aastasena klassi – milline šokk, nähes tühje pinke, teadmatus, mis sõpradest on saanud! Öösel olid autod sõitnud, koerad haukunud, uksed paukunud, ehk keegi nuttis. Alles­jäänud ei julge omavahel juhtunust rääkida. Hirm, võib-­olla ka süü ja häbi mattusid nende sisse. Ajalehtedes ju ei kirjutatud, et me siin viisime Siberisse 20 000 inimest.

Ka seekordse ajakirja kaaneloos “Sosinates karastunud professor” räägib Irja Lutsar, kuidas 1940. aasta küüditamise pitser jäi nende pere naisi painama. Ka 70 aastat hiljem on küüditamine ja teine maailmasõda ikkagi paljude perede lugu.

Amuurimaa väikerahval orotšidel on selline muinasjutt. Seitse hunti ajasid taga tüdrukukest, kes puu otsa ronis. Lapsele tuli appi jahimees, kes lasi ühe hundi maha. Loom kukkus ja teised mõtlesid: “Nõrguke.” Mees lasi maha ka teise ja kolmanda hundi. Allesjäänud mõtlesid: “Nõrgukesed!” Kui viimane hunt hukkus, mõtles ta enne surma: “Ise olen nõrguke.” Selline kipub olema ka meie suhtumine enda ja teiste inimeste vaimsetesse probleemidesse – ainult nõrk ei saa hakkama. Tegelikkuses on aga vaimse tervise probleemidel laastav varjukülg, mis ei allu tahtejõule.

Oleme otsustanud ajakirjas Eesti Naine väärtustada vaimse tervise eest hoolitsemist. Seetõttu on nelja artikli juures märge “Eesti Naine toetab vaimset tervist”. Võimekus ennast maandada, teadlikkus iseendast, oma tunnetest ja loomusest annab rahulolu pakkuva, eneseküllase elu võtme.