Heidit Kaio. Foto: Hele-Mai Alamaa

Kuni 40. eluaastani teadsin vähemalt ühte asja, mida kindlalt ei talu – jooksmist. Ebameeldiv oli tunne, et hing on paelaga kaelas ja enne lõppu hakkab küljes pistma. Sattusin aga nõudlikule mägimatkale Gruusiasse. Tulin tagasi uue hingamise ja värske energiaga ning hakkasin jooksmas käima. Mäletan esimese kilomeetri agooniat. Nüüd aga jooksen viiel-kuuel hommikul nädalas neli kilomeetrit, sest see annab energiat. Aitab tööpäevaks mõtteid korrastada. Seekordses ajakirjas on lugu jooksmishobi eri vormidest. Oluline aga on, et mis iganes harrastusest ka juttu poleks, see peaks andma ja mitte võtma. Kui teha trenni selleks, et kaotada kaalus, põletada patuseid kaloreid või näha välja rohkem trimmis, kipub asi jääma ajutiseks. Kuigi tõsi, teinekord võib just sellest alguse saada pikaaegne harjumus.

Seekordse ajakirja keskmes on tugevad naised. Kuidas teisiti nimetada kohtunik Merle Partsi, kes on tuntud kui maffia, korruptsiooni ja raskete isikuvastaste kuritegude kohtunik. Olen ajakirjaloo juures pikalt silmitsenud Toomas Volkmanni portreid Merlest. Pildil, kus Merlel on käes kohtuniku haamer, õhkub temast karmust ja rangust. Loo avafotol koos kolme chihuahuaga näib ta aga hooliv ja südamlik. Emotsionaalselt raskest tööst hoolimata ongi Merle naiselik. Talle meeldib must värv, sest see on konkreetne.

35aastase tuumainseneri Merja jutt lööb pahviks. Tema piitsana laksuv enesekindlus on äge, aga veelgi huvitavam rahulik enesestmõistetavus, et tuumaenergia ongi meie tulevik. Ega tõesti ei kujuta tulevikku ette ilma tuumaenergiata. Igapäevase elektri vajadus järjest suureneb, kasutame üha rohkem masinaid ja roboteid. Kuidas seda suurenevat nõudlust rahuldada vaid tuule, päikese ja puiduga?

Ka Eesti Naise toimetusel tuleb olla praegu tugev. 15. oktoobril lahkus 46aastasena meie pikaaegne fotograaf Kristjan Lepp. „Minu lempar!” nagu ütles Tanja Mihhailova paar aastat tagasi, kui kuulis, kes teda ajakirja kaane jaoks pildistab. Ilmselt pole Eestis kuulsust, kes poleks olnud Kristjani kaamera ees. Introvertse natuuri jäädvustatud portreed pole aga klantsplakatid. Neis on sügavust, mõnikord inimese loomuse otsinguid, teinekord hetke tundeväreluse tabamist. Kristjan, me jääme sind igatsema, aga head teed sellegipoolest.

Olgem tugevad!