Heidi Kena käis mullu neljadel matustel: “Midagi hullemat pole ma elu jooksul pidanud kogema.”

“Ma tahan mõelda, et kui inimene sureb, siis ta hing jääb valvama nende üle, kes temast hoolisid,” lausub Heidi. Tema isapoolne vanatädi suri märtsikuus. Nädal hiljem kaotas Heidi lapsepõlvesõber 36aastaselt võitluse leukeemiaga. Suvel kukkus õnnetult ta vanatädi, kes traumast ei toibunudki, vaid lõplikult kustus. Aasta lõpus tuli matta ka emapoolne vanaema.

Perele oli see täielik šokk: nii vanatädi Selma kui ka vanaema Ellen olid suguvõsa matroonid ja ilmasambad, kelle juures kõik kokku said. “Ma ei uskunud, et minu sisse mahub nii palju pisaraid,” tunnistab Heidi, silmavesi üle põskede voolamas. Ta koges, et kui kõrvalt kaovad nii lähedased inimesed, ei lohuta ka sõnad “ta sai vaevast lahti” või “ta elas ju pika elu”.

Heidi süda tõusis kurku, mõeldes emale, kes pidi matma oma lapse. Ja hing jäi haigeks mõttest, kui valus võib olla hetk, kui kaotad oma õe. Jätta hüvasti inimesega, kes on alati olnud sinuga ja justkui osa sinust endast?