Valmar Voolaid
“Niimoodi esiisad meil sõid, ei ole minul õigust neid asju muuta! Minul on au seda toitu pakkuda, kõik on aus ja puhas.”

“Niimoodi esiisad meil sõid, ei ole minul õigust neid asju muuta! Minul on au seda toitu pakkuda, kõik on aus ja puhas.”

Nii kõneleb Juta Pae oma söögimaja puust laua taga, kui pärin talt, miks tema restorani menüü on püsinud muutumatuna 21 aastat ja ega sel suvel ometi mõnd muutust plaanis pole. Ei ole, kõik on kenasti ja nii ka jääb.

Jutat ja Lümanda söögimaja vaadates kerkib meelde maa­kera, mis teeb tiiru ja jõuab jälle sinuga sama koha peale, püsi vaid paigal ja oota! 21 aastat tagasi, kui Juta lõpetas mandril meediku­karjääri, naasis Saaremaale ja otsustas siin kohalikku toitu pakkuda, oli ta puhas avangardist ja vastuvoolu ujuja. Meenutagem: 1990ndad, suvine aeg, maapiirkond. Iga teine ema-isa nõudis lapsele ja tegelikult ka endale friikaid, viinereid ja kokakoolat. Naabertalu toorainest tehtud kartulipuder ja kaste, kohalikus kõnepruugis tuhlis ja nott, ei sobinud sugugi! Eks sellist rahvast käib praegugi, kinnitab Juta, aga järjest vähem. “Lümanda söögimajja tulnud inimene teab üha enam, mida siit saab, ja see on väga tore.”

Pigem nõuab praegune klient lastemenüüd ja on ehmunud, kui seda ei saa. Poetan Jutale vaikselt, et asi see nüüd vormistada oleks: lastele sobivad toidud on menüüs olemas, nimed lõbusamaks ja olekski lisaväärtus loodud? Juta raputab mõtlikult pead. Tõepoolest, igaüks peaks paari lehega menüüst ju lapsele pasliku roa üles leidma. See on Juta mõtteviisi tuum: uuendustel moe pärast pole mõtet. Lihtne, eks?