Annika Haas
Eesti linnade äärealadel on paiku, kus tavaliselt magalarajoonidest pärit fanaatilised aiapidajad on tegutsenud juba aastakümneid. Nende stiil aeda pidada on üsna lähedane sellele, mida kujutas endast Tootsi peenar.

Eesti linnade äärealadel on paiku, kus tavaliselt magalarajoonidest pärit fanaatilised aiapidajad on tegutsenud juba aastakümneid. Nende stiil aeda pidada on üsna lähedane sellele, mida kujutas endast Tootsi peenar, peavarju pakuvad datšad ehk kõikvõimalikest materjalidest fantaasiaküllaselt kokku klopsitud hütid. Kuulsaim säärane asum on Tartus veel siiani eksisteeriv Hiina­linn, millele on linnaisad määranud paraku samasuguse saatuse kui Tallinna lennuvälja ümbruses Soodevahes asunud Pilpa­külal. Viimane on praeguseks suuremalt jaolt buldooseritega maatasa lükatud.

1960ndatel hakati militaar­tehase Dvigatel töötajaile jagama tasuta piiramatu kasutusajaga maatükikesi – las inimesed müttavad, kasvatagu oma kapsast ja porgandit. Lennuvälja ümbruse mülka­pinnasest hoolimata alustas vohamist datšakultuur, millele tagasi vaatav pilk laskub kui nostalgilisse uduloori, kus Pilpaküla kohal hõljuvad sulnid karmoškahelid ja sibula­peenarde vahel välguvad laste paljad päkad.