Illustratsioon Anne Metsis
Me kõik teame kedagi, kes teab kedagi, kelle mees käib piiri taga tööl. Mis nii viga, rahapuudust pole, nende elu on ju lill! Kas ikka on? Kolm naist räägivad.

Katrini (47) ja Steni (59) kaheksateist aastat kestnud abielust on mees viimased kümme Soomes autojuhina töötanud. Algul läks ta sinna üksi, paari aasta pärast üüriti Helsingi äärelinnas korter, kus õhtuti koos olla. Nädalavahetustel sõideti Eestisse, et siinsel kodumajal silm peal hoida. Et koduproua elu igavaks ei läheks, otsis Katrin Soomes koolitusi ja kursusi. Sealt jäi külge soov kogu aeg midagi uut õppida. Nüüd on naine otsustanud Eestis paikseks jääda. Soome on end ammendanud, tuttavad ja vanemad elavad siin, samuti täiskasvanud laps.

“Ei-ei ole üksi raske! Ei olnud ka siis, kui mees vahepeal mööda Euroopat sõitis ja lahusolekut rohkem oli,” tõrjub Katrin. “Olen selline omaette nohistaja tüüp, meeldibki üksi olla. Kui meil poleks külalisabielu, oleksime vist ammu ära lahutanud!” Sellist elu, et mees tuleb igal õhtul kell viis töölt, naisel on toit laual ja kodu kraamitud, ei kannataks ta välja – “Selline asi ei tuleks kõne allagi! Noortel äsjaarmunutel on ilmselt jah raske, iseäranis kui kõpitsemist vajav elamine soetatud. Kuid keskealistele tuleb lahusolek ainult kasuks,” leiab pikkade juustega blondiin, kelle õblukest käsivart kaunistab maitsekas tätoveering – Katrin ja Sten on ka mootorrattainimesed.

Reedel meest oodates ostab ta valmisletist salatit ja sülti või keedab püreesuppi – ei midagi erilist. Saabudes puhkab mees kõigepealt välja. Laupäeva sisustavad ühised poeskäigud, Sten ostab kogu nädala toidukraami ette.