“Kui siiakanti kolisime, siis esialgu kartsin, et äkki tütrel tekib probleeme selle pärast, et ema on politseis. Aga midagi sellist polnud. Mu käekiri on halb, nii et tütrele toodi hoopis mu kirjutatud protokolle lugeda: “Tõlgi ära, mis su ema kirjutas!”” Foto: Liis Auväärt
“Lapsi ei tohiks politseiga hirmutada, sest nad ei julge siis politseilt abi küsida,” leiab piirkonnapolitseinik Kristel Salujärv (46). Tema kolis Lõuna-Eestisse oma väikese tütrega – üle 20 aasta tagasi.

Karksi-Nuia bussijaamas ootab politsei­auto. Võimatu on Kristelit kellegi teisega segi ajada – ta astub autost välja, munder seljas ja otsiv pilk silmis.

Teretame ja tutvume.

“No pidin ma nõus olema, ma ei oska ju midagi rääkida,” muretseb Kristel. Täiesti ilmaasjata.

“Kristel ongi selline – hästi südamlik ja muretseb kõigi pärast,” arvab roolis istuv Kaire Teas (41). Mõlemad naised on piirkonna­politseinikud ja kuigi Karksi-Nuia ei käi Kaire vastutusalasse, on ta täna Viljandist kohale sõitnud, et Kristelile toeks olla.

“Sa lõunat oled söönud?” uurib Kristel emalikult. Kohalikus sööklas kuuleb tummise boršisupi ja karamellkisselli kõrvale päevauudiseid – Kristeli paarimees Taivo Västrik passib üht rooli­joodikut, kelle pärast sai Viljandist abivägegi kutsutud. Küll tal natist kinni saab, sest tegu on kohaliku mehega, kelle elukoht kõigile teada.

Sellist “kohalikku teadmist” on piirkonnapolitseinikul palju. Kui Kristeli jutule tuleb proua, kelle süda valutab “selle mahajäetud maja pärast”, mille kaagid võivad kogemata põlema panna, siis Kristel teab kohe, mis majast jutt.