Erakogu
Olgu kohe alguses ära öeldud, et katse+eksituse meetod ja kestvad sõltumatud vaatlused on tuvastanud, et laisklemine on tänapäeval sama hästi kui võimatu.

Kuidas nii? Ja miks just tänapäeval? Rõhutagem veel, et räägime inimestest. Loomariigis on laisklemine sedavõrd loomulik, et selle jaoks pole eraldi sõnagi vaja (õigus, loomariigis pole üldse eriti palju sõnu vaja, aga see selleks). Kui loom ei pea süüa otsima või muid ellujäämise nimel hädatarvilikke pingutusi tegema, siis loom laiskleb. Inimene on see, kes on leiutanud mõtte pideva tegevuse tarvilikkusest ega suuda sest mõttest enam kuidagi lahti saada.

Hädaga kõlbab inimesele isegi sport. Samas on inimene suure osa oma ajaloost olnud enam-vähem ja suuremas jaos loom, tegelnud just nimelt söögi otsimise ja muude ellujäämiseks hädatarvilike pingutustega. Enam see päris nii ei ole. Esimest korda ajaloos on maailmas sööki rohkem, kui süüa jaksatakse, ning ka elementaarsete vajaduste katmiseks vajalik pingutus ei võta teab mis suurt tükki ööpäevast.

Kaheksatunnine tööpäev on ammu ajale jalgu jäänud. Jutt käib muidugi vajaduste rahuldamisest – soovide ja tahtmiste puhul pole piiriks enam ka taevas mitte ja võimalus ennast ogaraks rühmata on igaühel olemas. Oluline point on hoopis see, et aega mõtlemiseks on rohkem kui kunagi varem ning ka olulikum jagu tööst on muutunud mõttetööks.