"Läbipõlemisest tean ma vististi juba kõike. Esimest korda ja kõige karmimal kujul ning pikemat aega kogesin seda koolis töötamise lõpuaastatel. Siis ma muidugi veel ei teadnud, et see on klassikaline läbipõlemine, nii targaks sain alles aastaid hiljem. Kergemal kujul on see mind aga kummitanud hiljemgi, ausalt öeldes on see muutunud tavaliseks nähtuseks pärast pikemaid väga intensiivseid tööperioode. Sellele on teadupärast vaid üks ravi – puhata ja ennast välja lülitada, või lülituda mõneks ajaks ümber hoopis mingile muule tegevusele.

Probleem on selles, et seda ravi ma endale väga lubada ei saa..."