Anne Metsis
Kui saadakse kokku teisel või kolmandal ringil, tekib küsimus: kumma koju kolida? Kas soetada uus ja ühine või jätkata eraldi elades külalisabielu?

Kristina (48) kolme abielu kogemustest saaks eneseabiõpiku neile, kel kokkukolimine käsil.

Esimest korda abielludes oli noorel naisel kange kihk mehele minna. Jätta maha kõigi mugavustega vanematekodu, kolmetoaline korter, ning kolida mehe juurde. Suvilast majaks ehitatud elamus puudusid korralik soojustus ja soe vesi, vannitoast rääkimata. „Kemps asus koridoris välisukse kõrval. Pakasega kartsin jäätunud prill-lauale toetuda!” võdistab naine õlgu. „Kasvuhoonetingimustes kasvanud ainsale lapsele, nagu ma olin, mõjus see ehmatavalt. Aga soov kellegagi koos elada oli suurem. Kui vähenõudlik võib inimene olla 20aastaselt!”

Pesu käidi pesemas Kristina vanemate juures ja hügieenitoiminguid tehti kööginurgas, mida kasutas ka kõrvaltoas elav 80aastane äi. Kui Kristina vanemad surid, jäi lapsepõlvekodu tühjaks. Kuid mees ei põlenud vaimustusest kodu vahetada. Nii tuli Kristinal pikalt tühjana seisva korteri kulusid kanda – välja üürida ka ei saanud, sest kus nad muidu oleksid ennast ja pesu pesemas käinud?

„Saagisin mehe kallal, et teeme majas kapitaalremondi ja seame sisse vannitoa, kuid tema meelest nõudis see üüratuid kulutusi. Mind tegi raevukaks ka mõte, et nii on lapse saamine välistatud – milline noor ema tahaks beebipesuvett teekannuga gaasipliidil keeta! Pidasime plaani osta ühine uus kodu, kuid tõdesime, et kahe väsinud ilmega elamise eest pangalaenuta unistuste kodu ei saa. Laenu viiekümnele lähenev mees aga võtta ei tihanud. Vahepeal suri äi ning ühel krõbedal talvepäeval suitsu sisse ajama hakanud ahi peletas meid siiski mu lapsepõlvekoju. Lõpuks oli mees valmis oma elamise müüki panema. Saadud rahast renoveerisime minu kodu ja ostsime uue sisustuse. Aasta pärast sündis meil poeg ja kõik oli parimas korras.”