Kunstnik Kris Lemsalu: mulle meeldib, et saunas ei ole mingit piinlikkustunnet, ükskõik milline su keha on
Kui me kolm aastat tagasi kunstnik Kris Lemsaluga (34) mööda Brüsseli bulvareid jalutasime ja talle saabunud SMSi kaudu Ameerika muusiku Prince’i surmast teada saime, ei osanud ma arvata, et viimane hiljem nii mitmel moel Krisi loomingusse jõuab.
Vaid poolteist aastat hiljem pühendas Kris neljale hiljuti lahkunud muusikule: Leonard Cohenile, David Bowiele, George Michaelile ja Prince’ile – ühekordse performance’i “In Heaven Everything Is Fine” Londonis. Mais avatud Veneetsia kunstibiennaali Eesti paviljoni seinalt leiab külastaja aga järgmised kolm rida: “Dearly beloved / we are gathered here today / to get through this thing called “life”.” (“Mu armsad / oleme kogunenud siia täna / et saada ühele poole nähtusega, mille nimeks on elu.”)
See on Prince’i laulu “Let’s Go Crazy” algus, mis ilmus aasta enne Krisi sündi, 1984. Veneetsiasse, kus elu ja surm on poeetiliselt põimunud, kus igavik ja kaduvik sujuvalt teineteisesse sulavad ja kanalites oma suurt etteastet ootav vesi aeg-ajalt linna üle ujutab, tõi ka Kris oma installatsiooniga nii elu alguse kui ka lõpu – tehes seda talle omase fantaasia, elurõõmu ja lootusrikkusega.
Kõik, mis metsik ja ürgne