Viimaste kümnendite sadade kokaraamatutega võrreldes ilmus pool sajandit tagasi vaid üksikuid. Nendegi hankimiseks pidi olema raamatupoes hea tuttav müüja ja midagi ka vahetuskaubaks. Nagu Lilian ise on öelnud intervjuus Eesti Naisele 1992. aastal: “Kord polnud jahu, siis liha, kord võid, siis suhkrut, kord saia, kord leiba. Isegi soolakriis on olnud. Kogu aeg on olnud puudus maitseainetest, veel mõne aasta eest ei tohtinud ma oma saates mainida kaneeli.” Ja siis ilmus 1971. aastal ekraanile daam, kes tegi puust ja punaseks, kuidas teha süüa, kui kättesaadavate toiduainete hulk on piiratud.

Viimastel kümnenditel on Lilian püsinud varjus, väites, et eesti rahvas peaks temast juba ammu tüdinud olema. Kas üle kuue­sajast “Vaata kööki” saatest, mis ta 22 aasta (1971–1992) jooksul tegi, pole veel tõesti küllalt?

Aus vastus on, et seda saadet oleks meelsasti edasi vaadatud, aga paraku lõpetas oma tegevuse tootjafirma Eesti Reklaamfilm. Teine ja kaalukamgi “Vaata kööki” ekraanilt kadumise põhjus oli see, et Lilian oli saatest tüdinud. Tegu on pikima sarjaga ETV ajaloos, kui uudistesaade “Aktuaalne kaamera” ja mõned seebisarjad välja arvata.

Lilian on rääkinud, et kui Peedu Ojamaa teda Reklaamfilmi tööle kutsus, mõtles ta, et teeb midagi moest ja ehetest, kuid igatahes mitte söögisaadet! “Aga köögist ma enam välja ei rabelenudki,” on ta mõningase kahetsusega lisanud.