On hommik. Üleeile õhtul lahti lõigatud hambapastatuubist saan hambaharjale viimased kaaped. Unistan tassikesest kuumast kohvist, mida kallim tavaliselt valmistab. Nägu ja käed jäävad kuivatamata, sest rätikukonks on tühi, kuid pesukorv ajab üle ääre. „Võta rahulikult,” mõtlen endamisi, „aega on.” Kõik peale koera magavad.
Kiirustades lükkan tualettpotikaane pauguga kinni. Kuulatan: kas müra äratas kõrvaltoas magava beebi?! Suuremate laste pärast ma ei muretse, neid ei tõsta voodist isegi, kui valjult „Ärgake, Baltimaad” laulda. Hapra lootuse purustab noorima lapse mõõdukalt vali nutt. Ruttan kohale. Pulgavoodist mulle vastu naeratava järeltulija uni on läbi...