Kristjan Lepp

Sündisin kevade esimestel päevadel, nädal enne tähtaega, emake loodus koostöös mu emaga ei riskinud mind jätta aprillinaljaks. Tulin ilmale sünnitusmajas, mida nüüd kutsutakse naistekliinikuks. (Seda nime kuuldes mu tütrepoeg toriseb: kuidas saavad n a i s t e kliinikus sündida poisid?)

Kõik me unistame olla natukegi erilised ja väärida sünnipäeval tähelepanu. Vanusetelje alumises ja ülemises otsas vajatakse seda iseäranis. Erilisus kahaneb pisut, kui juhtumisi on samal päeval sündinud ka teie naaber, sõber või kolleeg. Mina sündisin samal päeval Viktor Kingissepaga, siiski alles pärast tema mahalaskmist. Pealegi oli kommunist Kingissepal juukseseitel vasakul, mul paremal pool pealael.

Ebaõnn on suurem, kui teie tähtpäev kaob jõuludesse. Ei vea ka siis, kui sünnipäev langeb kokku koolivaheajaga ja märkamise mastaap piirdub koduseintega. Nagu minul oli. Hiljem, asudes tööpostile, hakkasin sünnipäeviti leiutama põhjusi, kuidas vältida kolleegide silma alla sattumist. Ülemusena korraldasin juba ise oma tööd nii, et sel päeval harilikult ei andnudki ennast näole. Sünnipäev oli minu ja ainult minu päev.

Miks nii? On kuidagi ebamugav, kui alluvad peavad kokkulepitud ajal bossi kabineti ukse taha kogunema, et viisakas hanereas saabuda lilli kringlitüki vastu vahetama. Kohustuslik tseremoonia, teadagi. Kohustuslikud kiidujutud. Spontaanset ligiastumist koridoris võivad need, kes ligi ei astu, pidada pugemiseks, ning kui paljudel see juhi sünnipäev sekretäri meeldetuletuseta üldse meeles seisab.

Ühesõnaga – ei tahtnud kellelegi piinlikkust valmistada ja hoidusin kõrvale. Paraku ka nende sõnade eest, mis tulnuks heast südamest, ning kallistuste eest, mis olnuks ajakohaselt ebalevad, ometi kokkukuuluvust kinnitavad. Vist alles nüüd mõistan, millest lähtus mu alateadvus üha enam eemalolekut eelistades – koolivaheajast. Kartus jääda märkamata hakkas iseeneslikult looma olukordi, kus märgata ei olnudki võimalik.

Viimastel aastatel olen oma sünnipäeval jälle üksi koju jäänud. Kes lähedastest läheb tööle, kes kooli (kevadvaheaeg on märtsist aprilli nihutatud). Pühendun õnnesoovide lugemisele ja neile vastamisele. Gabriel García Márquez pidanuks oma romaani “Kolonelile ei kirjuta keegi” ümber kirjutama, kui internet toiminuks kuuekümnendatel. Digiajastul ei jää keegi kahe silma vahele. Netikaupmehed saadavad sulle sooduspakkumisi kas või maa alla. Mulle pakkus mänguasjapood sünnipäeva puhul potitamise komplekti, Supermani pealampi ja roomavat beebit.

See meelisklevate tähelepanuavalduste voog võib üsna tüütuks osutuda. Üks mu hea naistuttav (kõik mu tuttavad naised on head) langetas resoluutse otsuse: olgu vähemalt üks päev aastas – sünnipäev – vaba kõigist, absoluutselt kõigist kohustustest! Ei reageeri ta ka õnnitlustele. Muidu empaatiline, südamlik ja abivalmis naine, ja kena ka, loomulikult. Olin juba valmis solvuma (olin saatnud enda arvates väga liigutava õnnitluse), aga siis ta seletas mu pärimise peale, et on kõik palju-õnne-läkitused sooja tundega läbi lugenud ning ka minu oma ära fikseerinud. Tore. Kui järele mõelda, miks peaks inimene oma sünnipäeval keskenduma sellele, kuidas teisi oma tänulikust meelest teavitada? Seda enam, kui õnnitluste bilanss – teised temale, tema teistele – püsib saabuvate sõnumite kasuks. Ta on ju edukas, nõutud nõustaja.

Ent elu on muutlik. Mina ei taha tagasi koolivaheaega ega edasi koloneli kingadesse. Toksin tänuvastuseid mobiiliekraanile ja, ausõna, teen seda suurima rõõmuga. Tänamine annab tänutundele mitmekordse jõu.

Sel aastal on mu sünnipäev puhkepäeval. On varemgi olnud. Mäletan, kuidas ema-isa hiilisid sel päeval vargsi tuppa ja asetasid kingituse lauale. Hoidsin väbelevad silmalaud kinni. Olin ärkvel, teesklesin magajat. Nüüd kingib abikaasa mulle suudluse. Taas teesklen magajat. Peaasi, et uuesti magama ei jääks.

Mu emal läks lõpupäevil oma vanus meelest. Juhtub. Aastanumbrid ei ütle nagunii midagi. Aga sünnipäev ei läinud tal meelest. Kuidas võikski seda kõige suuremat imet, milles inimene on osalenud, ära unustada? Surra oskab igaüks, sündida suudavad miljonitest üritajatest vaid vähesed.