“Kuidas sa, lilleke, seie sattusid?”

Marika rallib ATVga mööda rannakarjamaad, peenike nagu pillirookõrs ja sama sitke. Juhtuks keegi seda kõrvalt nägema, vajuks suu ammuli kui Aadul kultusfilmis “Siin me oleme”. Ilmutus kadakate vahel!

Šoti mägiveised jahutavad end merevees. Vaiksed hiiglased, vankumatud nagu ränirahnud. Tundub, et neid ei liiguta mingi väega – kuni Marika keerab süütevõtit, masinalt maha hüppab ja hüüab. Ta kutsub loomi leivale.

Otsekui auruvedurid, mis aeglaselt, kuid kindlalt jaamast välja veerevad, hakkavad veised liikuma. Nähtamatud rööpad viivad nad sirgelt Marikani, kes viskab heledat vormileiba. “Ükskord, kui oma šotlaste juurde tulin, sattusid kaks noormeest mulle peale. Astusid põõsaste vahelt välja ja imestasid, et ma olen ju üksi, kellega ma räägin? Aga mina rääkisin oma šotlastega.”

500kilosed veised seisavad perenaise ümber nagu müür. Tõesti: “Kuidas sa, lilleke, seie sattusid?”


SIITSAMAST, AGA RINGIGA SOOME KAUDU – nõnda võiks sellele vastata.