Kujuta ette, et su parim sõbranna saab teada, et oled teda pahameelehoos taga rääkinud. Mis sa siis teeksid? Või tuleb koolist teade, et su laps vaatas koos sõpradega vahetunni ajal nutitelefonist pornot. Või saadad rumala näpuka tõttu oma ülemusele sõnumi, mis pole kohe päris kindlasti tema silmadele mõeldud...

Mida aga teha siis, kui oled mingil põhjusel sunnitud võõrustama oma abikaasa armukest?

Just selline asi juhtus hiljuti minuga. Mu armas neljakümnele lähenev abikaasa hakkas üha sagedamini rääkima kenast kahekümnendates neiust, kellega ta oma sõber oli mõnda aega suhtes olnud. Tema kaudu nad tutvusid ja kui sõbra armulugu lõppes, suhtles minu mees neiuga ikka edasi.

Minul kui targal ja intuitiivsel naisel hakkasid lõpuks ohutuled plinkima – liiga palju figureeris see tütarlaps meie igapäevastes vestlustes. Paraku ei saanud mu mees esialgu ise aru, mis suunas asjad liiguvad. Tema meelest oli tegemist süütu sõprusega. Mulle aga paistis see lugu kõrvalt paljunähtud keskeakriisina: juba mõõdukalt pikk abielu, lapsed, majapidamine, töö, igapäevane rutiin ja vastukaaluks peaaegu poole noorem näitsik, kes kuldmune oodates endast vanemale mehele suhu vaatab ja sellega viimase eneseuhkust kõditab.

Hoolimata minu hoiatustest ja paljudest poole ööni venivatest teraapilistest vestlustest oma teise poolega kruvis nende suhtlemine üha tuure juurde. Sain aru, et minu tavaliselt üsna mõistlik abikaasa on näitsikusse armunud.