“Kui olin väike laps, armastasin muinas­jutte,” alustab Irje Karjus oma Metsamooriks kujunemise lugu. “Eriti paelusid mind lood, kus inimesed õppisid mõistma lindude keelt. Kuid juhtus nii, et elu andis mulle võimaluse – või valisin ma ise selle võimaluse – õppida ära hoopiski taimede keel.

Taimede keele õppimine on sügav, elumuutev protsess. Kui sa oled õppinud ära tähestiku, hakkavad kombineeruma mõisted ja sümbolid. See on võimas tunne, suur saladus, mida sa järk-järgult lahti harutad ja mis annab mõistmise: kõik on omavahel seoses ja põimunud. Kõik elud, surmad ja sünnid. Kaovad ära hirmud, solvumine, häbitunne, klammerdumine millessegi või kellessegi. Sa annad ennast vabaks elu voogamisele, madalseisudele ja kõrgpunktidele. Võtad avali vastu kõik, kes tulevad ja mis tuleb."