Shutterstock
Mõned lahkuminekud on õnnelikumad kui teised, sest sillutavad tee vana suhte taasavastamisele. Oma kokku-lahku-kokkumineku loo rääkinud naised tõdevad, et õppisid end paremini tundma, said teada, mida igatsevad, said olla nemad ise. Seda viimast vajame kõik – hea, kui lahkumineku hinnata.

Kes ei teaks filmilegendide Elizabeth Tylori ja Richard Burtoni lugu, kes armusid, lahutasid eelmised abielud, abiellusid, armastasid, kaklesid, lahutasid, armastasid kustumatult, abiellusid uuesti... Edasine on juba ajalugu. Kuid nii ei juhtu mitte ainult Hollywoodis, vaid meie oma Liiside ja Rikside elu on värvilisem kui film. Oma kokku-lahku-kokkumineku loo rääkinud naised tõdevad, et õppisid end paremini tundma, said teada, mida igatsevad, said olla nemad ise. Seda viimast vajame kõik – hea, kui lahkumineku hinnata.

SIRETI (60) lugu

Vajasime hingamisruumi juba varem

Siret oli olnud abielus 20 aastat ja miski ei näidanud, et keegi võiks tulla tema ja ta mehe vahele. Aga tuli, ootamatult.

“Esialgu ta ei meeldinud mulle üldse, oli otsekohene ja järsk. Aga samas väga hoolitsev. Nägin temas peamiselt mühaklikke omadusi, mis minu esteetilise meelega ei sobinud. Aga selles oli ka mingi külgetõmme. Mõtlesin, et vaatan, mis “orikas” see selline on! Hakkasime päris tihedalt läbi käima… Ühtäkki avastasin, et ma pole ammu tundnud end naisena, kel pole mingeid muresid!” suunab Siret pilgu paarikümne aasta taha. “Ikka olin olnud see, kes teenib, maksab ja vastutab. Kuid nüüd korraga kutsuti kohtama, tehti väikseid kingitusi ja õhtusööke välja. Tahtsin, et see jätkuks.”

Uue suhte arenedes hakkas Siret oma abikaasa juures märkama jooni, mis varem polnud teda häirinud.