Anni Foto: Sven Tupits
Ühes Haapsalu kodus on salvestatud rohkem kui 300 heliraamatut. Neid loevad sisse vabatahtlikud ja juhendab samuti vabatahtlikpime kirjanik Anni Oraveer (77).

“Tule edasi ja tunne ennast nagu kodus!” hõikab Anni. “Sa jopet ei pannudki ära?”

Mul pole jopet, tulin kampsuni väel!

Anni katsub väledalt: jah, külalisel ongi kampsun seljas.

Vanust 77 aastat, sündis Anni just sõjaaega. Pere põgenes, titt kaasas, kui Annil tekkis silmade peale paise, mis võttis nägemise.

“Mis ma praegu näen? Valgust tajun ja eredaid värve ka,” ütleb ta reipalt. Sest Anni on kõvast puust – ikkagi seto!

Kõigepealt lõpetas ta keskkoolis pimedate kaugõppe, siis töötas vabrikus: “Tegin harju, pintsleid ja matte nagu pimedad ikka!” Sünnitas kaks last ja mattis mehe, kes läks uppumissurma. Kasvatas suureks ka kaks kasulast, sest venna­naine heitis noorelt hinge.

Toimetamist Annil jagus, kuni kätte jõudis pensipõli: nüüd on kõik lapsed suured ja elavad välis­maal. Prii ajaga ja oma erilise, pimedatele mõeldud arvuti abil on Anni kirjutanud mitu novellikogu ja lasteraamatugi, kuid ega kirjatöö asenda suhtlemist. Nii ajabki ta heliraamatute asja: “Mis ma muidu siin kodus teeks? Istuksin üksi tooli peal!”