Kui hoog peale tuleb, teen hommikuti ka võimlemisega sarnanevaid liigutusi, kõhukõverdusi ja selliseid asju. Pudelid on mul vett täis, nendega vehin pool tundi järjest.

Hiljaaegu avastasin kepikõnni. Poolteist aastat vedelesid need kõndimise kepid mul voodi all. Kartsin nendega õue minna, mõtlesin, et kõik vahivad: näe, idioot! Aga siis ükspäev läksin, ja nüüd ei arva ma sugugi, et see on nõme. Mõni käib ilma keppideta, sirutab käed niimoodi pikalt ette – see on veel totakam!