Kookosejahil.
Kõige ohtlikum asi Rarotongal – ühel paljudest Cooki saartest – on kookospähkel. Muidugi juhul, kui see sulle otse lagipähe kukub.

Kia orana! hõikab sulle sügaval Vaikses ookeanis asuval imepisikesel saarel viimne kui üks kohalik. Pikalt elada (mida kia orana tõlkes tähendab) pole sel saarel sugugi keeruline: ei ole siin ei madusid ega mürgiämblikke, isegi tsunami pole saart räsinud. Ometi on rannaäärne tee täis viitasid, kuhu tsunami korral joosta. „Me ei muretse ette, kuid oleme alati kõigeks valmis,” lausuvad kohalikud ise. See, mis mujal maailmas toimub, sooja südamega ja rõõmsameelseid polüneeslasi suurt ei huvita.

Täpike maailmakaardil

Tõtt-öelda polnud ma kuulnudki sellest saarest midagi enne, kui leidsime Vaiksest ookeanist 15 väikest täpikest – Cooki saart –, mille hulgast suurimal, Rarotongal, on ümbermõõt vaid 32 kilomeetrit. Elanikke napilt 8000 inimest.
Sinna kõige suuremale täpikesele jõudmine pole aga sugugi lihtne. Teekonna pikkust arvestades õnnetus meil momondo.com-i kaudu leida (ilmselt veahinnaga) piletid, mis maksid 450 eurot inimene, tavaliselt on sinnakanti reisimise hinnad palju kallimad. Tegime maakerale tiiru peale: Londonist Hiina, edasi Uus-Meremaale ja sealt Rarotongale. Tagasitee Londonisse kulges teistpidi – läbi Los Angelese. Kokku 48 lennutundi, vahepeatused lennujaamades lisaks. Ja kui Londonist alustasime reisi 13. veebruaril ja Uus-Meremaalt tõusime õhku 15. veebruaril, siis Rarotongal maandusime hoopis 14. veebruaril. Rännak ajas? Seda küll – igas mõttes.