Tähelepanu, kõik, kes arvavad, et noorus on hukas! Lubage esitleda Joel Koklat! 18aastast noormeest, kes tegi kooli lõputööks diivani – üksi ja oma kätega.

Sellest, mismoodi peen diivan valmis, saaks mitmeosalise järjejutu. Kuidas Joel polnud iial midagi nikerdanud, nii et alustuseks pidi ta ostma peitlite komplekti ja veidi harjutama. “Seljatoe nikerdamisele läks mul kolm-neli päeva, kus töötasin kuni kaheksa tundi päevas.”

Kuidas ta otsis õiget materjali ja valis Ameerika kirsipuu. “Tahtsin, et oleks ajastukohane väärispuit.”

Kuidas ta vana visandi arvutis ümber joonistas, selle projektoriga seinale lasi ja suurendas, kuni sai õige mõõdu.

Kuidas ta ehitama hakkas. Ainuüksi diivani seljatugi koosneb kahekümnest omavahel sobitatud tükist. “Seda olen küll tähele pannud, et õpilastel on üha halvem ruumiline nägemine ja geomeetria on paljude jaoks keeruline,” tõdeb Joel ajakirjaniku pinnimise peale.

Temal seda muret pole ja kõikide muredega, mis ehitamisse puutusid, sai ka ise hakkama. Alles istmepadjandiga jäi Joel veidi hätta: “Siis tuli õmmelda ja ema natuke aitas.”