Saksamaalt Võhmasse kolinud misjonär: taevas räägitakse eesti keelt, sest võtab terve igaviku, et see selgeks saada
“Taevas räägitakse eesti keelt, sest võtab terve igaviku, et see selgeks saada,” muigab misjonär Elke Wüthrich. Sünnilt sakslane, on ta elanud juba kakskümmend aastat Võhmas ja vedanud kohalikku küünlavabrikut.
“Meil oli jaanuaris põleng, sellepärast on asjad veel segamini,” ütleb vabandavalt Elke (50), kui tüürib läbi küünlavabriku. Süles kannab ta kolmevärvilist kiisupreilit, kes kiikab külalisi kahtlustavalt üle perenaise õla.
Väikese tehase tulekahju jõudis ka ajalehtedesse, ent uudised olid napid. Mis päriselt juhtus?
“Oli tööpäeva lõpp, kell pool viis pakkisin viimast saadetist ja mõtlesin, et kui see saab tehtud, istun kodus diivanile ega tee mitte midagi,” jutustab Elke. “Siis nägin, et pakkimisruumist tuleb tossu.”
Ta läks asja uurima ja avastas, et joogiveemasina juhe kärssab. “Aga selles ruumis olid pappkastid ja küünlaetiketid – kõik, mis hästi põleb!” Kulus vaid mõni hetk, enne kui tõusis leek ja suitsuandur hakkas huilgama.
Enne kui tuletõrje kohale jõudis, mattus vabrik suitsu, nii et sees oli võimatu hingata. Vabrikurahvas tõttas õue ja ootas päästjaid. Elke muudkui palvetas, tema šveitslasest abikaasa Peter jooksis tulekustutiga sisse-välja – kustutas, mis sai, ja tormas värske õhu kätte.
“Päästjad pärast ütlesid, et kui ta poleks nii teinud, oleks meil võinud hoopis halvasti minna,” räägib Elke rahulikult. “Lähedal olid näiteks gaasiballoonid. Mul pole mingit kahtlust, et Jumal aitas meid.”
Nädal pärast õnnetust jätkas Võhma Valgusevabrik tööd.
Õnnelikult läks Elkel ja Peteril ka siis, kui nad 1990ndatel Võhmasse kolisid ja palvetasid, et Jumal näitaks neile, mis on nende ülesanne. Järgmisel päeval helistas Šveitsist üks võõras mees ja pakkus, et nad võiksid hakata tegema küünlaid – tema annab retseptid ja materjalid.
