Turuplats Marrakechis. Shutterstock
Marrakechi võlu peitub kontrastides. Ühel hetkel trimpad luksuslikul terrassil Maroko veini ja järgmisel võid ennast avastada kõrvaltänavast, seltsiks eeslid või kohalikud hašišiärikad.

Marokosse sattusin esimest korda, kui olin üheksa-aastane. Käisin koos vanaemaga puhkusel Agadiri kuurordis ning päevareisina sõitsime ka Marrakechi. Sellest päevast jäi mulle meelde Marrakechi peaväljak, kus iga paari sammu tagant hirmutasid mind tantsivad maod, mis pidanuks turistide meelt lahutama. Siis ei osanud mõeldagi, et võiksin kunagi taas Marrakechi külastada. Veel vähem, et 16 aastat hiljem istun lennukisse ja asun määramata ajaks tööle lauljana ühes Marrakechi lounge’is.

Kui ootamatu tööpakkumise vastu võtsin, otsustasin kõik eelarvamused kõrvale jätta ja asuda otsast peale Marokot avastama. Minu suureks üllatuseks oli Marrakech küpsenud nii lummavaks, et on meelitanud mind külla veel mitmeid kordi ka pärast seda, kui Eestisse tagasi kolisin.

Inspireeriv ööelu


Marrakech koosneb peaasjalikult kuldroosadest ristkülikukujulistest majakestest. Neid silmitsedes ei oskagi nagu oodata, et tagasihoidliku fassaadi varjus võib peituda midagi maagilist. Väikese raudukse tagant võid päeval leida imelise aia, õhtuhämaruses aga luksusliku restorani või hoopis baari, mille keskmes tuksub muusika. Külastajaid köidavad kõhutantsijad, kes liigutavad sujuvalt puusi meditatiivse araabia meloodia saatel, kandes pea kohal küünaldega kaetud kandikuid. Pidu on alati täies hoos, kõlagu siis mõni kohalik superhitt, igihaljad ABBA lood või ükskõik kelle elavas esituses laul „Shine bright like a diamond...”. Marrakechis on vitaalsust, mis tõmbab kaasa ka kõige vaoshoitumad.