Kohtun graafiku ja maalikunstniku Heldur Viiresega (92) Tartus Konrad Mägi nimelises maalistuudios. Trehvasid nad Soosteriga sõjajärgses Pallases ning jäid sõpradeks “kuni Ülo sünge lõpuni”, nagu Viires väljendub. Meie vestluspaigas, maalistuudio fuajees on hämar, keskaegsete kiviseinte vahele ei kosta südalinna kohvikute sumin. Endiselt pikk ja rühikas mees sätib end massiivsesse tugitooli, suleb silmad, põimib peened sõrmed kokku ja kerib mälestused 1945. aastasse. Päeva, mil nad Üloga esimest korda kohtusid.

“Kui ma 1. septembril kunstikooli Lepiku tänava ühiselamusse jõudsin, olid kõik seinaäärsed voodikohad ära võetud. Seisin kurvalt keset tuba – kuhu minna? Hakkasin omaette vaikselt vilistama, kui kõrvalt klaasuksest kargas sisse turske sell ja hüüdis: “Hohohoo, sa vilistad kohe jätsu (džässi – autor)!” Kuulnud, mis mure mul on, sasis ta esimese ettejuhtuva koiku servast kinni ja lükkas selle klaasustega sahvrisse, kus ta enda ase juba ees ootas.”

Vähe aega läks mööda, kui ühel päeval tulid ühiselamusse Pallase õppe- ja majandusdirektor ning hakkasid hurjutama: liiga palju on joomist ja boheemitsemist! Noored vastu: aga miks siin siis nii külm on, et jooma ajab? Kütet nappis pidevalt. Söögitegemiseks olid tudengitel elektripliidid, need pandi toolide alla huugama, roniti jalgupidi toolile ja lasti mantlihõlmad rippu. Soojus kogunes hõlmade alla nagu telki, kunstnikuhakatised puhusid sõrmedele sooja ning joonistasid niimoodi õhtud läbi.

Oli varajane kevad, kui Ülo ja Heldur said uued voodikohad äsja vabanenud väiksesse tuppa – rohelisse, millel oli punaste klaasidega juugenduks, nagu Viires selgelt mäletab.