Rein Sikk. Ed Labetski

Armas muna, kirjutan teile esimest korda ja rõkkan vaimustusest. Teie, täiesti tavaline muna, olete ju kõigi mu ümber olevate inimeste esiema!

Tõesti: muna, mida võib leida igast kauplusest ja külmkapist, on kõigi soomeugrilaste ehk siis soome-ugri laste esiema. Nii eestlaste kui ka soomlaste oma, rääkimata ungarlastest, liivlastest, maridest, udmurtidest, komidest, vepslastest, hantidest.

Seda on oktoobris, me hõimukuul, tore mainida. Mõnusasti munale mõelda, et tõdeda: munal on keskne koht soome-­ugri loomislugudes. Alates kodusest “Kalevipojast”, kus Kalevi ema Linda tuli ilmale tedremunast. Aga munakesksed on ka paljude teiste hõimlaste lood. Seal hulbib maailmameres veelind – kaur või part. Toob põhjast nokatäite haaval muda ja taimekesi, teeb pesa. Muneb muna. Ja siit kõik algab, kogu me soome-ugri ilm koos inimestega.

Nii mõeldes ja muna vaadates on uhke tunne teada, et hoiad esiema sümbolit külmikus ja valmistad temast omletti. Tunne on ka tuumakas, mõeldes, et muna on esiemaks kogunisti 25 miljonile soomeugrilasele, me hõimlasele üle ilma.

Oktoobris oleme 1928. aastast alates tähistanud hõimupäeva. Leidnud põhjuse mõelda me hõimule, juurtele. Alates Ungari aasadest kuni Uurali taguste taigade ja jääväljadeni.

Tänavu oleks me pidanud pidama Tartus oma maailmakongressi, aga kuri koroona tuli vahele. Nii jäid hõimlastega rääkimata jutud keele, meele ja kultuuri hoidmisest. Raskest püsimisest taustal, kus vaid kolmel soome-ugri rahval – eestlastel, soomlastel ja ungarlastel – on oma riik.

Paljude me hõimlaste igapäevaelu sisuks on aga võitlus õiguse eest oma emakeeles õppida, emakeelt kasutada mujalgi kui köögis. Emakeelne teadus, meedia, kirjandus ja teater on me suur privileeg, mida paljudel hõimlastel pole. Nii püsibki väljasuremise hirm ühe suurema soome-ugri rahvaste painena.

Aga oleme painest isemoodi üle saanud, muutudes edasi püsinud. Meie, soomeugrilased, kanname maailmatuma suurt püsimise saladust ja tarkust, mille panin kümnendi eest kirja raamatusse “Minu Ugrimugri”.

Meenutan: meil, soomeugrilastel, pole üht kindlat riiki – järelikult ei saa seda vallutada. Meil pole üht ja ainust kuningat – järelikult ei saa teda kukutada ega tappa. Pole üht ja ainust keelt – järelikult ei saa seda alla suruda. Pole isegi ühtainsamat jumalat – järelikult ei saa temasse uskumist ära keelata. Pole üht ja ainust hiigelfirmat ega panka – järelikult ei saa neid pankrotistada. Pole ka üht­ainsamat info­allikat – järelikult ei saa seda sulgeda ega kontrolli alla võtta...

Hägusus, hajusus ja erisus on meie soome-ugri trumbid. Tihti on need nii hägusad ja hajusad, et meil endalgi on raske neid üles leida. Rääkimata täielikust soomeugrilaste teineteisemõistmisest. Ometigi püsib ja toimib me hõimluse ilm ja side ses müstilises ja sürreaalses maailmas, millel puuduvad nii piirid kui ka juht ja keskpunkt.

Siiski ei saa unustada, et meil on tänu oma riigile lausa äravalitud soomeugrilaste roll ja tähendus teistele, eriti idapoolseile hõimlastele, kellega koos soveti­katlas küpsesime, aga isemoodi saatused saime.

Olen läbi aastate me hõimupäevade kontsertidel näinud, kuis säravad siin esinevate marilaste, udmurtide, komide, ersalaste ja karjalaste silmad, kogedes meie võimalust elada omal maal, kus saame rääkida oma keelt ja edendada oma meelt. Vaimustuda emakeelsest laulust ja laulupidudest, kanda kõikvõimalikel juhtudel rahvariideid. Siin kogetav ja saavutatu on idast tulijaile tihti õnnepalsamiks ja rammuleemeks, mille tarvitamise järel taas oma kodupaigas silm särama lüüa ja edasi toimetada. Soome-ugri sisu kandes.

Muna, me ema! Luban, armas muna, et kui mitte varem, siis vähemasti tänavusel riiklikul tähtpäeval, hõimupäeval 17. oktoobril, mõtlen oma hõimlastest ja soome-ugri hõimurikkusest mõne mõnusa mõtte ja heiskan vähemasti oma südames sinimustvalge. Seda polegi nii vähe, kui kogu hõimuga nii talitada!

Lihtne maainimene Rein tervitab Kadrinast, soovides soome-ugri salapära, sitkust ja säilimise kunsti kõigile maailma munadele.