On aasta 2032 ja kõik on läinud nii, nagu Merja loodab. Me istume Eesti esimese tuumajaama puhkenurgas. Kohvimasinad surisevad, töötajad lobisevad ning vaateulatusse jääb reaktor, mis katab neljandiku Eesti elektrivajadusest.


„Ma eeldan, et selle jaama direktor!”

Laiem avalikkus ei tea, et Merja juhib Rootsi tuumatehnoloogia keskust. Et ta koostas Euroopale strateegilist õppeprogrammi tuumaenergeetika materjaliteaduse valdkonnas. Et rootslased rabasid ta energiafirmasse Vattenfall, kus Merja tegeleb tuumajaamade jäätmeprobleemidega – ning teeb järelevalvet Forsmarki tuumajaamale.

„Omal ajal tahtsin Eestist ära kolida, sest energeetikavaldkonna machismo (matšolik käitumine – toim) hakkas ajudele,” ütleb Merja. „Mäletan, käisin tööintervjuul ja mult küsiti: aga kõik su kolleegid on mehed, kuidas sa kavatsed sellega hakkama saada? Ja mina mõtlesin, et kurat, kas on minu ülesanne meeskolleege korrale kutsuda, kui nad ülekäte lähevad.”