Sooster oli jõudnud ühe aasta õppida “vanas Pallases”, nagu kutsuti nõukogude-eelset õppeasutust. 1944. aastal võtsid sakslased ta sundmobilisatsiooniga sõjaväkke. See oli avalik saladus, et Ülo ja Valdur [Ohakas] on võidelnud sakslaste poolel. Küllap olid poistel paberid korras, et neid ei kimbutatud kunstikoolis mineviku pärast.

Saksa mopiga saadeti Ülo Tšehhi lahingusanitaride välja­õppele. Seal ta Ohakaga tuttavaks sai: sõduritel oli ühine kantiin, pika laua taga süües kuulnud Ülo, kuidas teises lauaotsas keegi saksa keeles praalis: “Ich bin ein Künstler!” (“Ma olen kunstnik!”) Seepeale öelnud Sooster, et mis sa seletad, mina olen ka kunstnik!”

Lahingutega jõudsid Ohakas ja Sooster välja Sinimägedesse. Kui venelased tõid juurde lisajõude ja oli juba näha, et piiramisrõngas hakkab sulguma, põgenesid nad läbi soode ja rabade Tallinna poole.