Gulsara teab täiusliku arbuusi saladust. Aivar Kullamaa
“Tuleb kuulata,” õpetab Gulja, kes oma esimese arbuusi müüs Usbekistanis koduõuel naabritele. Teadmiseks: vili peab kõlama nagu vett täis ämber.

“Privet, dorogaja!” tervitab punapäine Gulsara Vassiljeva (63) puuviljaleti taga kõiki oma kliente, justkui oleks saabunud kallis kauge sugulane, ning pakub värskeid aiasaadusi, uurides samal ajal, kuidas külalisel on vahepeal läinud. “Tead, mis ma sulle ütlen: kioskeid on palju, aga minu juurde ei tulda mitte ainult toidukraami järele, vaid ka murede ja rõõmudega.”

Gulja lööb suviti Tabasalu südames oma juur- ja puuviljaputka uksed valla ning elab kolm kuud tõelist laagrielu – nii juba 1991. aastast peale, mil Nurmenuku turg, kus ta varem kauples, remonti läks. Kes aga toona daatšasse minnes tavaari kaasa ostis, uuris ikka, kas Gulja ka järgmisel nädalal platsis on. Vahel pistis müüja mõnele meesterahvale kimbu karikakraid pihku, öeldes: vii naisele koju! Nii tekkis tal aegamööda oma klientuur, kellest paljud on talle siiani truud.

Turul on valikus mahlased aprikoosid, arbuusid, Kesk-Aasia pirakad melonid, salatimaterjal, kapsad-kaalid ja muud tarvilised juurikad. Ka leidub omatehtud krehvtist salatit ja hoidiseid. Kioski kõrval seisab järelhaagis, kus Gulja jalgu puhkab, samas on laste mängukiik, liivakast, paar koera ja trobikond lapsi, kelle seas Vassiljevite pere lapselapsed ning ostjate võsud, suud maasikased. “Ega mul kahju ole lapsele mammut anda,” nendib Gulsara ja pakib kotti marju sõnadega: vii koju tervisi!

Oma kireva karavani korjab naine kokku augusti lõpus ja sügisest vahetab ta müüjaameti taas vanaema professiooni vastu.

Milline saadustest Guljale endale mokkamööda on?