"Pärast ajupesu sünnitusmajas otsustas ema minust loobuda," ütleb imikuna lapsendatud mees. "Kuulsin, et pärisema polnud pärast seda enam iial rõõmsameelne." Foto on illustreeriv. Foto: Tiit Blaat
Imikuna lapsendatud mees veetis küpses keskeas sadu unetuid öid arvuti taga, et leida üles oma veresugulased. Leidiski!

J.* (50+) sündis Tallinna keskhaiglas. Üheksa päeva hiljem lapsendas ta 36aastane naine, kel polnud peret ega lapsi. “Iga laps on õnnelik, kui emaga koos on, aga minu ema suri, kui olin 11aastane. Edasi kasvatas mind emaema. Kui olin 18 saanud, suri ka tema,” räägib mees.

“Meil oli üks peretuttav selgeltnägija, kes paljudes asjades õigust rääkis. Kord läksin tema juurde ühe oma tuttavaga – ja siis ütles ta mulle muuseas: “Sinuga on kõik korras – ema-isa elavad, õed ka!” Algul mõtlesin, et memmeke on päris segi läinud… Kuid süda ei andnud rahu ja lasin tal koostada mu eluloo kokkuvõtte. Nädala pärast läksin tagasi – teadjanaise esimesed sõnad olid, et mul on vale sünniaeg! Ja ta tõi välja palju episoode, mida teadsin ainult mina! Ta kordas, et mu ema on elus… "