Teadsin, et Aarma juures, tolsamal Lembitu tänaval, oma kätega ehitatud kõrges viilkatusega majas käis aasta jooksul oma 2000 inimest. Osa otsis hingeabi, teine elutõde, kolmas vajas rohtu ja tervenemist, neljas tuli uudishimust, viies kippus nõudma... Aarmast räägiti kui gurust, joogist, filosoofist, teadmamehest, ravitsejast. 

Kuid selle kõrval oli Gunnar Aarma oma naise Heljo abikaasa, ühe tütre ja kolme poja isa, kuuekordne vanaisa ning tekstiilivabrikant August Abrami noorem poeg. Lisaks tohutu lugemusega majanduspsühholoog, kes oli täiendanud end vabakuulajana Sorbonne’i, Jena ja Oxfordi ülikoolis ning kellest pidanuks saama Tartu ülikoolis 1930. aastate keskel kavandatud majanduspsühholoogia osakonna juhataja.

Pole saladus, et eelmise sajandi alguses ja vabariigi algusajal oli tekstiilivabrikant August (Abram) Aarma nii vaimselt kui ka materiaalselt väga heal järjel. Nende kodus, vanalinna kolme tänavaga piirneval kinnistul võõrustati parimatel päevadel Tallinna ja kogu Eesti koorekihti. Majas olid nii palmisaal kui ka teenijatoad, toimusid vabamüürlaste kohtumised, kogunes kultuurieliit. Nii olid külaliste hulgas Konstantin Päts ja Johan Laidoner... Sellest kõigest muidugi valjult ei räägitud.